Maario
Minu nimi on Maario. Olen 22. aastane ning alates 2024. aasta sügisest kuulun ühingusse Eesti PCI Sõdalased – PCI Warriors of Estonia. Jagan oma kogemust haridusteekonnal ning rääkin ausalt oma diagnoosist ja kõigest sellega kaasnevast. Sünnitrauma tõttu on mul diagnoositud tserebraalparalüüs (PCI). Selle tagajärjel on mul füüsilised piirangud kätes ja koordinatsioonis. Lisaks avaldub see minu kõnes, õppimise tempos ja üldises toimetulekus. Tavaõppes õppimine on olnud minu jaoks väga keeruline just kiire tempo ja õigete töö- ja abivahendite puudumise tõttu. Diagnoos ei tähenda siiski seda, et ma ei oleks suuteline mõtlema, aru saama või õppima. Olen! Jõukohaste kohanduste olemasolul. See tähendab, et vajan rohkem aega asjade omandamiseks ja tegutsemiseks oma mõistlike võimete piires spetsialistide toel. Osaliselt saab eelnevat edukalt kompenseerida õigete kommunikatsiooniabivahenditega nagu näiteks silmajuhtimise seade ja spetsiaalne klaviatuur. Diagnoos ei ole mõjutanud minu vaimu ja lähtun sõdalase maailmavaatest – kui elu veeretab su ette takistuse, siis astu selle vastu ja lükka see teelt kõrvale!
Haridustee
Minu haridustee sai alguse Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikooli lasteaiarühmas. Õigete kommunikatsiooniabivahendite puudumise tõttu oli mul lasteaias ja hiljem koolis oma teadmisi keeruline väljendada, seda nii suuliselt kui kirjalikult, mistõttu jäi minu tegelik võimekus tihti varju. Selle tulemusena suunati mind õppima toimetuleku õppekava alusel. Õppisin toimetulekuõppel Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikoolis alates esimesest klassist ning lõpetasin edukalt 2023. aasta kevadel üheksanda klassi. Sain hästi hakkama ja näitasin oma võimekust, kuid sellele vaatamata seati minu suhtes madalamad ootused ning minu potentsiaali ei hinnatud täielikult. 2023. aasta augustis hakkas mind taas aitama hea tuttav logopeed Helen Saareoja, kes on olnud minu kõrval juba alates lapsepõlvest. Saades teada, et olen lõpetanud põhikooli toimetuleku õppekava alusel, imestas ta, et miks nutika noormehena õppisin õppesüsteemis, mis ei vastanud minu tegelikule võimekusele. See oli murdepunkt! Helen hakkas aktiivselt otsima lahendusi ning kaasas riiklikud tugisüsteemid. Mind suunati psühholoogi juurde, kus viidi läbi põhjalikud hindamised. Samuti tehti hindamine Rajaleidjas. Hindamise käigus selgus, et minu puhul on tegemist kerge mahajäämusega ja õppimisraskustega, mistõttu vajan õppetöös füüsilisest piirangust tulenevalt aeglasemat tempot. Spetsialistid leidsid, et olen võimeline õppima lihtsustatud õppekava alusel ning tulen sellega hästi toime. 2023. aasta sügisel alustasin uuesti kooliteed Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikoolis, seekord koheselt üheksandas klassis, lihtsustatud õppekaval, kombineerituna individuaalse õppekavaga. See andis mulle võimaluse õppida, areneda ja tõestada, et õigete tingimuste korral on kõik võimalik – läbisin põhikooli õppekava kolme aastaga! Uue koolitee alguse toetas mind kohalik omavalitsus, tagades üheks aastaks tugiisiku, kes aitas mind nii igapäevastes tegevustes kui ka minu õpingutes.
2025. aasta kevadel lõpetasin edukalt põhikooli lihtsustatud õppekava alusel. Praegu õpin viimast aastat lisaõppel, mis sisaldab rohkem praktilist tegevust ja vähem teoreetilisi õppeaineid. See on andnud mulle võimaluse arendada oma oskusi just läbi tegutsemise. Praktika käigus olen koolis aidanud valmistada erinevaid plakateid, toetanud õpetajaid igapäevatöös ning andnud oma panuse kooliürituste korraldamisel. Need kogemused on aidanud mul areneda, saada enesekindlamaks ning tekitanud teadmise, et olen ühiskonnas kaasatud, vajalik ja väärtuslik.
Minu Unistuste Päev
2025. aasta kevadel kandideerisin tugiisiku abiga organisatsiooni Minu Unistuste Päev. Otsisin kooli kõrvalt võimalusi ühiskonda panustada. Ma tahan anda endast maksimumi, et raskelt haigete laste unistused saaksid täituda. Üllatusena pakkus MUP hoopis mulle Minu Unistuste Päeva. Pikemalt saad sellest lugeda siit: https://www.minuunistustepaev.ee
Tulevik
2026. aasta kevadel lõpetan kooli ning hetkel ei ole mul kindlaid plaane, kuhu edasi minna. Lihtsustatud õppekava seab paraku piirangud – ma ei saa jätkata ei kutse- ega tavakoolis. See on olnud keeruline teadmine, kuid see on pannud mind otsima alternatiivseid võimalusi. Tugiisiku ja isa abiga leidsin tee organisatsioonideni Minu Unistuste Päev ja Eesti PCI Sõdalased – PCI Warriors of Estonia. Need ühingud andsid mulle tunde ja kindla teadmise, et minus nähakse väärtust!
Sõdalane!
Miks ma otsustasin liituda Eesti PCI Sõdalastega? Tahan panustada ühiskonda, saada uusi kogemusi ning olla vajalik. Ma tahan panustada enda kogemuse jagamisega ja seeläbi kasvada inimesena. Minu motivatsioon on kinnitada endale ja tõestada ühiskonnale, et ka kõige rohkem tuge vajavad inimesed on võimelised andma oma panuse, olles aktiivsed, pühendunud ja väärtustatud liikmed kogukonnas!
Minu tee ei ole olnud lihtne, kuid see on õpetanud mind mitte alla andma. Ma usun, et igal inimesel on oma koht ja oma roll – tuleb vaid olla tugev ja püsida enda valitud rajal!
Minu lugu näitab, et diagnoos ei defineeri inimest. See kirjeldab teekonda, mitte sihtpunkti. Suunatud tugi, vajalikud kohandused, õiged abivahendid ja õigel ajal julgete inimeste poolt tehtud otsused võivad muuta elu!
Minu sõnum on lihtne – ole tugev, usu endasse ja unista nii, et kõik on võimalik!
