Karl

Pärast lasteaeda läksingi õppima Tartu Herbert Masingu kooli, lõpetasin samas 2019. aastal ka gümnaasiumi. Herbert Masingu koolis oli tagatud kõik vajaminev liikumispuudega õpilase jaoks – ligipääs hoonesse ja liikumine majasiseselt oli väga mugav, sest majas oli lift. Lisaks sain koolis edasi ka individuaalset füsioteraapiat. Kooli ajal osalesin ka mitmes huviringis – koolibändis mängisin nii klahvpille kui ka laulsin. Veel osalesin kooli näiteringis, mida juhendas Tea Kõverik. Osalesime nii mitmelgi korral teatrifestivalil Savilind, mis on teatrifestival erivajadustega lastele ja noortele. 2014. aastal võitsime Tartu Kooliteatrite festivali ning pääsesime edasi riiklikule kooliteatrite festivalile Palale, mille me samuti võitsime. Lavastuse nimi oli “Võlupadi”.

Pärast gümnaasiumi suundusin õppima Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse IT-nooremspetsialisti erialale. Sama eriala oleksin saanud õppida ka Tartus, Vocos, aga siin  oli takistuseks koolile ligipääs. Paraku ei saa ma oma diagnoosist tulenevalt üksi igale poole ligi. Kasutan ju kahte küünarkarku ning treppidel liikumine on mulle keeruline. Samuti ei saa ma ise uksi avada. Uksed avanevad raskelt ja mul pole võimalik hoonesse sisse või välja saada ilma kõrvalise abita. Astangul aga oli tagatud kõik selleks, et liikumine oleks mugav ja sujuv.  Kool ja ühiselamu olid ühes hoones ja majas olid liftid.  

Iseseisvus

Astangu perioodil puutusin rohkem kokku iseseisvusega. Käisin pea igal nädalavahetusel Lux  Expressi bussiga Tartust Tallinnasse ja tagasi.  Alguses kodus küll mõtlesime, et kuidas see sõitmine välja hakkab nägema – seljakoti vedamine ja Tallinnas bussijaamast edasi kooli saamine ja kooli juurest jälle bussijaama jõudmine… Ühistransport linnas ei tulnud kõne allagi. Aga… õnneks on olemas Bolt. Alguses oli küll natuke hirmus see takso tellimine äpis, ja siis takso üles otsimine, sest taksod ei tulnud ka iga kord sinna, kus mina olin vaid jäid kuskile eemale. Aga Lux Expressiga sõit sujus kenasti – bussi peale minna sain ilusti ise. Kasutasin selleks trepi kõrval olevat käsipuud ja edasi liikusin istmete seljatugesid mööda oma kohani. Bussijuhid aitasid minu seljakoti ise pagasiruumi ja sealt välja toimetada. 

Mina ise ja ka vanemad olime veidi mures talvede saabudes, sest siis on libe ja kõnniteede hooldusega on nagu on. Tuli ette ka olukordi, kus takso jäigi kuskile eemale ja ma pidin liikuma üle sõidutee. Need korrad olid tegelikult minu jaoks hirmsad. Tuli ette ka libeduse tõttu kukkumisi. Kuid kokkuvõttes sain ka talvel liiklemisega kenasti hakkama.

Paralleelselt eriala õpingutega läksin ka autokooli. Autokooli tervisetõendi saamisega oli raskusi, sest perearst ei tahtnud seda mulle anda. Isegi võimalust mulle, et näha, kas ma saan autokoolis hakkama… Kui ma hakkama ei saa, siis ei saa ma ju ka juhilube. Seetõttu pidin perearsti välja vahetama ja minu uus perearst ei näinud takistust, et ma saaksin minna autokooli. Praeguseks on mul manuaalkäigukastiga auto juhiload olnud juba üle 5 aasta. Pean juhilubade kättesaamist üheks suureks sündmuseks oma elus, sest need on andnud mulle liikumisvabaduse – ma ei sõltu nii palju enam teistest. 

Praegusel hetkel tegelen ma töö otsimisega. Vaba aega sisustan ujumisega, mõnikord musitseerin. Mulle meeldib klaverit mängida, veel oskan pisut kitarril tinistada. Aegajalt istun autosse ja sõidan külla vanaemale või sõpradele. 

Minu suurim soov on, et ma leiaksin endale töö. Olen juba üsna pikalt kodus istunud, tunnen, et tahaks saada välja. Suhelda teiste inimestega, leida uusi tutvusi ja sõpru, ennast edasi arendada.  Ja muidugi – teenida raha.