Asutajad
Klerkon, Arabella, Katrin ja Erik Abroi
Klerkon on 10-aastane sügavalt enneaegsena sündinud PCI diagnoosiga Sõdalane. Oma esimesed 6 elukuud veetis ta Tallinna Lastehaigla intensiivravi osakonnas ja võitles igapäevaselt ellujäämise nimel.
Täna on olukord selline, et iseseisvalt suudab Klerkon ennast hommikul veeretada voodist põrandale, kuid sellest hoolimata õpib ta elukohajärgse kooli tavaklassis, riiklikul õppekaval. Vabal ajal teeb seda, mida tema vanuses lapsed ikka teevad – käib trennis, mängib Robloxi ja kimab ATV-ga valguskiirusel. Klerkon on võimeline tegema kõiki tegevusi, kuid vajab alati suuremal või vähemal määral tuge, assisteerimist või kohandust. Kui on tahe, siis leiduvad võimalused ning füüsiliselt väga keerulises olukorras saab inimene ümbritsevast võtta ja sinna panustada 110%. Siiski vanemate ressurss ei ole lõputu – riik ja ühiskond peavad järgi tulema!
MTÜ mõte on koondada inimesi, kes on meiega sarnases olukorras ja neile näidata, et kui on piisav tahe, eesmärk ja valmidus selle nimel tööd teha, siis on kõik saavutatav. Visadus võidab!
Tom Rüütel
Olen elustatud vahetult peale sündimist. Aju ei saanud vajalikku hapnikku ning selle tulemusena on mul tserebraalparalüüs. Minu ema usaldas oma sisetunnet ning ei allunud ühiskondlikule survele panna mind ratastooli. Selle asemel saatis ta mind kohe tavaühiskonda, kust sai alguse minu sotsiaalne aktiivsus, mis kestab tänaseni.
Olen mees kolmekümnendates ja tänaseks maailma näinud omajagu. Vaatamata tserebraalparalüüsist tingitud liikumispuudele olen töötanud 12 aastat järjepidevalt ning omandanud samal ajal magistrikraadi. Minu haridus- ja tööelu on olnud omavahel tihedalt seotud, kuid tulemuste saavutamiseks olen pidanud katse eksitusmeetodil leidma enda jaoks toimivaid lahendusi ja tihti (inimvõimete)piire ületama. Minu jaoks ei ole elu ainult töötamine ja õppimine, vaid tasakaalupunkt on kuskil nende vahel – seal, kus on teised inimesed ja väljakutsed. Armastan välja hüpata töötavast lennukist ning olen enda jaoks avastamas sukeldumise imelist maailma. Pean võrdselt lugu rajust rokk-kontserdist, kui ka kodusaarel Saaremaal saunas käimisest.
Olen alati nõus jagama oma kogemusi ning rääkima liikumispuudest ilustamata kujul, kuid kaotamata seejuures oma positiivset ellusuhtumist ja huumorit!
Maikel Mõttus
Sündisin enneaegsena segastel 90-ndatel, kus Eestis valitses tugevama õigus. Ajal, kui kõigest oli puudus võitlesid vanemad välja koolikoha ja võimalused tavaühiskonnas. Tihti pidid nad selle nimel minema läbi tule ja vee.
Tänaseks olen tserebraalparalüüsiga elanud 29-aastat. Võitlus võrdsete võimaluste eest on toonud vilumuse igapäevaselt ühiskonnas kaasalöömiseks ja loonud tänu tugevale tahtele mitmed võimalused, mida nooruses ei osanud ette kujutada. Nendeks on podcastide juhtimine, erivajadusega inimestega seotud ühingutesse panustamine ja samalaadsetes projektides kaasalöömine. Sageli on see viinud ka välismaale, tänu millele on tekkinud võrdlusmoment Eesti ja teiste Euroopa riikide praktikate vahel. Selleks, et minu tegevus oleks efektiivne ja jätkusuutlik, pean ennast füüsiliselt ja vaimselt vormis hoidma. See tagab Sõdalase elustiiliks vajaliku baasi. Pean oluliseks, et elus oleks muusikat, toredad inimesed ja väljakutsed millele vastu astuda! Need annavad elule värvi ja maitse.
MTÜ loomise idee on kogemuste jagamine ja PCI inimeste kaasamine ühiskonda. Leian, et pikk tee on käidud, kuid rohkem veel minna!