Mis on PCI?
Üsasiseselt või sünnil läbitehtud hapnikupuudusest või aju verevarustuse häirest põhjustatud närvisüsteemi kahjustus, mis avaldub põhiliselt häiretena lapse motoorses arengus:
- aeglasem motoorne areng, kohmakas käeline tegevus;
- kõne arengu häired.
Häire on mitteprogresseeruv, kuid lapse kasvades võivad kaebused ja defitsiit muutuda. Olenevalt ajukahjustuse raskusest võivad liikumishäirele kaasneda nägemis- ja ruumitaju häired, hiljem õpiraskused, harva ka krambihaigus.
Millised on PCI vormid?
- Liigutuste häire tüübi järgi:
- spastiline – kõrge lihastoonus
- hüperkineetiline – vastutahteliste liigutuste esinemine
- hüpotooniline – madal lihastoonus
- Liigutuste häire vormi järgi:
- spastiline dipleegia – kõikide jäsemete, enam väljendunud jalgade spastilisus (lihastoonuse tõus);
- spastiline tetraparees – kõikide jäsemete, enam väljendunud käte spastilisus.
- Liigutuste häire raskuse järgi.
Enneaegsetel lastel on kõige sagedasemaks PCI vormiks spastiline dipleegia. Lapse kasvades võib raskusaste kergemaks muutuda. Enneaegsetel lastel võib esimestel elukuudel seoses närvisüsteemi füsioloogilise küpsemisega esialgne hüpotoonia asenduda spastilisusega. Hiljem võivad lisanduda ruumitaju ja käe-silma koostöö häired.
Kuidas PCId ravitakse?
Kuigi olemasolevat ajukahjustust ei saa kõrvaldada (muutused ajus jäävad püsima), on varase ja pideva arendusraviga võimalik liikumisfunktsioone ja kognitiivset arengut parandada. Lapse aju plastilisus ja küpsemine I eluaastal annab selleks kompensatsiooniks võimaluse:
- ravi on individuaalne, iga lapse vajadusi arvestav, diagnoosist lähtuv;
- ravi põhineb meeskondlikul printsiibil.
Kaasajal lähtutakse nn normaalse standardi taastamisest. Raviga peaks seega üle saama mitte üksnes füüsilisest puudest, vaid saavutama ka võimalikult hea elukvaliteedi.
Uut eesmärki nähakse pikaaegses tegevuses, kusjuures olulised on nii hariduslikud, sotsiaalsed kui tervisega seotud spetsiaalsed küsimused. Esmaseks ja olulisemaks on sotsiaalabi süsteem. Parim on interdistsiplinaarne meeskond, kes vastutab edaspidi ka lapsevanemate harimise eest. Lapse arendusraviga tegelevad füsioterapeut, lastearst, perearst, lasteneuroloog ja logopeed, vajadusel psühhiaater, psühholoog, ortopeed, silmaarst ja sotsiaaltöötaja. Äärmiselt oluline on koostöö vanematega, nende harimine ja kogu perekonna toetamine. Vältida tuleks mittemeditsiinilisi tõendamata alternatiivseid ravimeetodeid. (Kolk, 2016) (Terviseuudised)