Erinevused loovad väärtust: laste küsimustest algab mõistmine!
20. oktoobril 2026 viisid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli 4. kursuse tegevusteraapia tudengid Kadi Martin, kes on ühtlasi ka Eesti PCI Sõdalased liige, Helen Alp ja Viktorija Medkova Uuemõisa Algkooli 3. klassis läbi koolituse „Erinevused loovad väärtust”. Ligikaudu 25 lapsega kohtumine oli esimene kolmest õppetöö raames kavandatud koolitusest. Kohtumine näitas, kui palju on lastel küsimusi, teadmisi ja kogemusi, kui anda neile võimalus neist rääkida.
💡 Projekti idee sündis kursusekaaslastega vesteldes. Arutasime, kui palju võib teadmatus piirata puuete ja erivajaduste mõistmist. Tänaval on märgata sageli lapsi, kes jäävad abivahendit kasutavat inimest vaatama, kuid ei julge midagi küsida. Ka täiskasvanud vaatavad, ent pilkude kohtudes pööravad silmad kõrvale. Selle taga võib olla ebakindlus: kuidas küsida, mida öelda ja kas üldse sobib huvi tunda?
📝 Tekst Kadi Martin, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevusteraapia 4. kursuse tudeng, Eesti PCI Sõdalaste liige, Väikese Sõdalase ema
📷 Fotod Uuemõisa Lasteaed-Algkool erakogu
Meil tekkis küsimus: kui täiskasvanud ei oska neil teemadel rääkida, siis kuidas saavad vastuseid lapsed? Soovisime luua võimaluse, kus küsimused on oodatud ning erinevustest saab rääkida avatult ja arusaadavalt. See eesmärk haakub ka PCI Sõdalaste tegevusega, mille kaudu suurendatakse ühiskonna teadlikkust liikumispuuetest ja vähendatakse eelarvamusi.
📚 Koolituse ettevalmistamisel oli oluline tugi piltsõnastik „Võin olla puudega”. Lihtsamad mõisted pärinesid teadlikult sellest raamatust ning said juurde selgitusi, igapäevaseid näiteid ja praktilisi tegevusi. Soovisime ühtlasi tutvustada raamatut ennast, et õpetajad ja teised lastega töötavad spetsialistid teaksid võimalusest seda oma töös kasutada.
💡 Raamat „Võin olla puudega“ on välja antud Võrdõigusvoliniku poolt koostöös Enn Soosaare Sihtasutusega. Tegu on piltsõnastikuga, mis aitab lihtsas keeles avada puuete, haiguste ja abivahenditega seotud mõisteid ning näitab, kuidas neid igapäevaelus kasutada.
Tegemist on Soome autorite Heini Saraste ja Kalle Könkköla raamatu „Voihan vammainen“ eestikeelse tõlke ja kohandusega.
Allikas Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik
Kohtumine oli kavandatud kaheks 45-minutiliseks tunniks.
✅ Esimeses osas rääkisime puuetest, erivajadustest, võrdsest kohtlemisest, eelarvamustest ja abivahenditest. Lähemalt käsitlesime liikumis- ja kõnepuuet, aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning autismispektri häiret ning nendega seotud osalusvõimalusi ja -piiranguid. Kuulamise kõrval said lapsed vastata, küsida ja oma kogemusi jagada.
Oli üllatav, kui aktiivselt kolmanda klassi lapsed kaasa rääkisid. Lapsed jagasid enda kogemusi tähelepanu hoidmist toetavate vahenditega ning rääkisid sellest, kuidas mõni terviseseisund igapäevaelus tuge vajab. Kuuldud mõisted seostusid kiiresti nende endi ja tuttavate inimeste eluga: jutuks tulid diabeet, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, Downi sündroom, amputeerimised, kokkupuuted vaegnägijate ja insuldi läbi elanud inimestega ning erinevate abivahendite kasutamine.
Oluliseks pidasime selgitada üht endiselt levivat eksiarvamust: liikumispuue, kõnepuue või autismispektri häire ei tähenda automaatselt intellektipuuet. Inimese liikumis- või suhtlemisviisi järgi ei saa otsustada, mida ta mõistab või oskab. Samavõrd oluline on, et iga inimene on väärtuslik ning väärib kaasamist sõltumata oma võimetest ja abivajadusest.
💎 Ühiskonna kõigi liikmete väärikuse ja väärtuse hindamine ning selle saavutamine diskrimineerimiseta on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus.
Allikas Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll, 2012
Kogu kohtumist läbis mõte, et abivahendi vajadus ei tee last teistest kehvemaks. Sobiv vahend aitab tal oma oskusi kasutada ja tegevustes osaleda. Võrdne kohtlemine võib tähendada, et üks laps vajab rohkem aega, teine vaiksemat keskkonda ning kolmas teistsugust suhtlemisvõimalust.
Arutlesime lastega ka selle üle, mis võib osalemist takistada. Kui ratastooli kasutav laps jääb mängust kõrvale, kuidas saaks mängu reegleid muuta? Kui lapsel on müra tõttu raske õppimises kaasa teha, mida saaks tema ümber kohandada? Soovisime suunata lapsi märkama võimalusi, kuidas kaaslast toetada ja ühisesse tegevusse kutsuda.
✅ Teine tund tõi kaasa palju elevust. Praktilise osa võiksin kokku võtta sõnadega „täielik kaos, aga mitte halvas mõttes”. Kolme tegevuslaua ümber jagus uudistamist ja proovimist nii palju, et üks kavandatud grupiarutelu jäi lõpuks ära.
Kõne ja suhtlemise lauas tutvustati piktogramme, suhtluslehti ja kommunikaatorit ning prooviti videote järgi viipeid.
ATH ja autismi teemalises lauas sai uurida näpuvidinaid ehk fidget toys’e ja sensoorseid vahendeid, tutvuda päevakava koostamise võimalusega ning proovida mürasummutavaid kõrvaklappe.
Liikumise ja igapäevategevuste lauas said lapsed ratastooli ja käimisraamiga ise liikuda ning libilaua abil kahe tooli vahel siirdumist proovida. Tutvustada sai ka jalgade ja käte ortoose ning tallatugesid, selgitades, kuidas need võivad toetada kehaasendit, tasakaalu ja liikumist. Käeortoose said lapsed ise proovida. Uurimiseks oli kaasas ka käeteraapiaseade, mis liigutab sõrmi ning kaldpadi, mille abil sai rääkida vaagna asendi toetamisest ja sirgema istumisasendi saavutamisest. Lisaks said lapsed näha, kui palju võimalusi on söömise, joomise ja enda eest hoolitsemise lihtsustamiseks, näiteks erinevaid söömisabivahendeid, neelamisraskuse korral kasutatavat joogitopsi ja pika varrega kammi. Tuttavate igapäevategevuste kaudu sai selgitada, kuidas teistsuguse kuju või ehitusega ese võib aidata inimesel rohkem ise teha.
Lapsed olid uudishimulikud ja tahtsid kõike katsetada. Ratastooliga sooviti liikuda ja harjutusi teha, libilauaga sai proovida hoopis teistsugust viisi ühelt toolilt teisele jõudmiseks. Ka kommunikaator, viiped, kõrvaklapid ja näpuvidinad pakkusid avastamisrõõmu. Meie jaoks oli oluline, et iga proovimise juurde kuuluks selgitus: kellele ja milleks võiks sellest vahendist igapäevaelus abi olla?
Tagasiside
Kohtumise lõpus palusime lastel kirjutada, mida nad teada said. Vastustes mainiti, et maailmas on väga palju abivahendeid, et õpiti ratastooliga liikuma ning saadi teada, mis on kommunikaator ja miks seda vaja läheb. Oli rõõm näha, et meelde jäid nii ise proovitud tegevused kui ka vahendite kasutamise põhjused.
💛 Rõõmustas ka koolipere tagasiside. Sotsiaalpedagoog ütles, et teda üllatas laste tähelepanelik kuulamine ja aktiivne vestlustes osalemine. Õpetaja pidas kohtumist põnevaks ning päeva lõpuks oli koolist juba uuritud, kas saaksime tulla ka teiste klasside juurde.
Kohtumine seostus ka tegevusteraapias olulise küsimusega: mis aitab inimesel igapäevastes tegevustes osaleda ja mis seda takistab? Lastega arutades sai nähtavaks, et vahel on vaja sobivat abivahendit, vahel rohkem aega või hoopis teistsuguseid mängureegleid. Ka koolis saab tegevusterapeut koos laste, perede ja õpetajatega leida sobivaid lahendusi, et õppimine, mängimine ja igapäevased toimingud paremini sujuksid. Kasu võivad saada kõik lapsed, sõltumata diagnoosi või puude olemasolust.
Projektiga alustades kartsime, et huvi teema vastu jääb väheseks, sest mitmest koolist ei tulnud pakkumisele vastust. Kaks kooli aga reageerisid kiiresti ning esimene kohtumine andis julgust mõelda ka jätkamisele. Ees on ootamas koolitus järgmises Läänemaa koolis, seekord kahele vanusegrupile: 2. ja 5. klassile.
Praeguse õppeprojekti raames on kavandatud kolm kohtumist. Neljanda kursuse tudengitena tuleb meil nende kõrvalt leida aega lõputööks, õppeaineteks ja kaheks mahukaks praktikaks. Soovin aga koos kaaslastega ideed edasi arendada, koguda huvitatud koolide soove ning otsida rahastusvõimalusi, et jõuda tulevikus lasteni üle Eesti! Koolile pakkusime ka võimalust kasutada meie slaide, et vestlused saaksid jätkuda ka pärast külaskäiku.
🧡 Tänan Haapsalu Neuroloogilist Rehabilitatsioonikeskust koolituseks kasutada antud abivahendite eest.
💙 Eriline tänu kuulub Ragnarile, kelle kaudu olen nii palju õppinud ning kes lubas mul lastele tutvustamiseks kaasa võtta terve kastitäie oma abivahendeid.
💚 Esimese kohtumise kõige armsama mõtte pani aga kirja üks laps:
„Täna sain teada, et pole oluline kas inimene on puudega või ilma, nad kõik on kuidagi erilised!”
